„Ei, see on liiga uhhuu.“ Kuidas skeptikust sai kogemusliku lähenemise mõtestaja
Kogemuslikud lähenemised võivad tunduda ebamäärased või lausa „uhhuud“. Ometi jõuavad mõned inimesed nendeni mitte usu, vaid skeptilisuse kaudu.
Riine ja Ele jagavad oma kogemust ausalt: mis neid algul eemale tõukas, mis hiljem kõnetas ning miks peavad nad oluliseks rääkida lisaks mõjule ka piiridest, ettevaatusest ja kriitilise mõtlemise säilitamisest.
„Ma mäletan väga selgelt mõtet: ei, see on liiga uhhuu.“Riine Aidberg
Just nii reageeris Riine oma esimesele kokkupuutele kogemuslike lähenemistega umbes 15 aastat tagasi. Oluline on see, et ta ei jõudnud konstellatsioonideni avatud usu või vaimse otsingu kaudu. Vastupidi — esmane reaktsioon oli eemaldumine. See on paljudele tuttav koht, eriti inimesele, kes väärtustab teaduspõhist lähenemist ja tahab aru saada, mis täpselt toimub.
Mis on konstellatsioonitöö?
Tänaseks on nii Riine kui ka Ele konstellatsioonitööga sügavamalt seotud. Ele tegutseb perekonstellöörina ning Riine pere- ja organisatsioonikonstellöörina. Inimesele, kes pole teemaga varem kokku puutunud, võib sõna konstellatsioon mõjuda esoteeriliselt. Tegelikult on see kogemuslik süsteemne tööviis, kus inimese olukorda vaadeldakse ruumiliselt suhete ja rollide kaudu. Ruumi paigutatakse inimesi, suhteid või süsteemi osi ning jälgitakse nendevahelisi seoseid.
Grupitöös kasutatakse sageli esindajaid ehk inimesi, kes kehastavad süsteemi erinevaid osi. Individuaalses töös võivad selleks olla esemed, paberilehed või liikumine ruumis. Eesmärk ei ole anda „õigeid vastuseid“, vaid aidata märgata mustreid, mis igapäevaelus jäävad automaatseks. Mõne inimese jaoks on see toetav viis oma elu mõista; teise jaoks võib see tunduda võõras. See ei pruugi kõnetada kõiki ega peagi.
Riine teekond: skeptilisusest üllatuseni
Umbes kümme aastat pärast esimest kokkupuudet sattus Riine psühholoogi vastuvõtul protsessi, mille puhul ta esialgu ei teadnud, millega täpselt tegu on. Väliselt nägi kõik välja lihtne: mõned riidelapid pandi põrandale, Riine liikus nende vahel ja kirjeldas, mida ta eri kohtades tundis. Kogemuse mõju oli ootamatult tugev.
„Ma mäletan hiljem mõtet: see oli nii lihtne, kuidas ma ei näinud seda varem?“
Tema jaoks oli üllatav, et lahenes sisemine konflikt, millega ta oli pikalt maadelnud. „Pärast seanssi lihtsalt läksin ja tegin. Ilma suurema sisemise võitluseta.“ Järgmisel seansil sai ta teada, et tegu oli konstellatsiooniga. Midagi muutus seal, kus pelgalt analüüsimine või rääkimine ei olnud aidanud.
Ele kogemus: muutus ei pea tulema suure läbimurdega
Enne konstellatsioonidega kokkupuudet saatis Elet tunne, nagu ta jääks kogu aeg rongist maha. Ta tundis vajadust olla kasulik ja vastutada sageli ka selle eest, mis tegelikult ei olnud tema vastutada. Väljastpoolt vaadates toimis kõik hästi — just see tegigi olukorra keeruliseks: puudus selge kriis.
„Ma ei saanud seal mingit suurt universaalset tõde. Pigem nägin esimest korda kõrvalt, kui väsinud ma tegelikult olen.“Ele Malm
Tema jaoks ei seisnenud muutus ühes suures taipamises, vaid selles, et ta hakkas oma sisemisi mustreid teisest vaatenurgast märkama. „Kui ma lõpetasin kõige kontrollimise ning õppisin rohkem kuulama ja oma piire kehtestama, hakkasid ka suhted muutuma. Inimesed hakkasid rohkem koostööd otsima ja isegi minu arvamust küsima.“ Muutus ei tulnud ühe wow-hetkega, vaid väikeste korduvate kogemuste kaudu.
Kus jooksevad piirid?
Sama oluline kui lähenemine ise on viis, kuidas seda kasutatakse. Ettevaatlik tasub olla siis, kui praktik annab absoluutseid tõdesid, lubab kõike muutvaid lahendusi, ei talu küsimusi ega skeptilisust, loob sõltuvust või paneb inimese tundma, et ainult tema käes on vastused. Haavatavas seisundis inimene võib olla eriti mõjutatav ning liiga kindlad tõlgendused võivad teha rohkem kahju kui kasu.
„Meie jaoks on oluline, et inimene säilitaks oma kriitilise mõtlemise ja õiguse ise tunnetada, mis on tema jaoks päriselt toetav,“ ütleb Ele. Riine lisab: „Hea protsess ei võta inimeselt ära tema enda sisemist tunnetust ega vastutust. Pärast kogemust võiks olla rohkem selgust, ruumi ja vabadust teha teadlikke valikuid.“
Mitte universaalne tõde, vaid järgmine samm
Lõppkokkuvõttes ei ole kõiki inimkogemusi võimalik mõõta. Mõnikord piisab sellest, et inimene näeb korraks iseennast ilma pideva hirmu, häbi või sisemise võitluseta. Oluline on säilitada kriitiline mõtlemine ning teha vahet isiklikul kogemusel ja universaalsel tõel. Ja vahel ei tähenda muutus uut elu — vahel tähendab see lihtsalt seda, et tekib rohkem vabadust teha järgmine samm teistmoodi kui varem.