Ärka kell viis. Õpi rohkem. Tee kükke. Ole parem. Suru, sunni, saavuta. Kuulge, olge nüüd!
September toob taas saavutuste nimekirjad ja distsipliinijumala. Aga kes õpetab selle teise poole – millal mitte teha, millal öelda „ei“?
Käes on september. Saavutuste ja suutmiste nimekirjad on jälle täis seadusi, mida tuleb distsipliinijumala ees täita. Või muidu jääme maha, eks ole.
Meile räägitakse distsipliinist peaaegu alati kui võimest ennast tegutsema sundida. Aga kes õpetab selle teist poolt? Millal lõpetada? Millal mitte teha? Millal öelda endale see lihtne ja imeilus sõna: ei.
Üks suuremaid müüte distsipliini kohta on see, et see põhineb peamiselt tahtejõul suuta, aga selle all on veel üks kiht, mida ükski produktiivsussüsteem meie eest ära ei lahenda: kas ma tahan seda päriselt või lihtsalt tean, et suudaksin?
Äkki on distsipliin vahel hoopis see, et teed vähem, mitte rohkem. Ei ärka kell viis, kui keha tahab magada. Ei suru veel üht asja kalendrisse lihtsalt sellepärast, et sinna mahub.
„Ei on ka vastus“
Hea sõber Merle Tammela pakkus mulle vahva vestluse kõrvale mesitaru juures meekärjest ampsu ja tuletas meelde Einsteinile omistatud lauset: „Ei on ka vastus.“
„Ei on ka vastus.“Einsteinile omistatud
Hakkasin mõtlema. Me räägime „ei“ ütlemisest peaaegu alati teistele. Aga kõige raskem „ei“ on vahel see, mille pead ütlema iseendale.
Suudan ei tähenda tahan
Sest see, et ma suudan, ei tähenda, et ma tahan.
See mõte on mulle endale ka väga aeglaselt kohale jõudnud. Ma olen suure osa oma elust elanud tagurpidi loogikaga: kõigepealt vaatan, kas ma suudan, ja alles siis küsin, kas ma seda üldse tahan. Aga saavutustega on üks kummaline asi. Nad lähevad täide.
Võib-olla on vabadus vähem seotud sellega, kui palju me suudame teha, ja rohkem võimega eristada, mis on päriselt meie südamesoovid. Mitte alustada küsimusest „kas ma seda suudan?“, vaid: kas ma seda üldse tahan?
Meile on kuidagi sisse söödetud mõte, et kogu potentsiaal tuleb realiseerida. Äkki on osa küpsusest hoopis selles, et oskad mõnest omandatud oskusest mööda minna ja jätad ära rohkem asju, mida sa suudaks, valides need tegemised, kus on peamine käiviti tahtmine. Mitte sellepärast, et kardad. Vaid sellepärast, et valid.
Minu selle sügise distsipliin
Minu selle sügise distsipliin on seetõttu natuke teistsugune.
- Öelda headele mõtetele „ei“, et parimatele jääks ruumi.
- Lõpetada südameasjad, mis on aastaid lõpetamist oodanud, enne kui haaran jälle millegi uue järele.
- Kohtuda vähem kohustuslikult, et jääks aega päriselt sügavateks olemisteks.
- Lasta kontidel pisut seikluslikus laiskuses laagerduda.
Sest milleks üldse ehitada efektiivsemat elu, kui täidame vabaneva ruumi kohe järgmise suutmistega nii, et tahtmisi jälle ei märka?
Ma ei kirjuta seda üleskutsena molutada, laiselda või loobuda, vaid lihtsalt sorteerida.
Meeldetuletusena iseendale, et kõik, mida ma suudan, ei ole tingimata see, mida ma tahan.
Äkki peab vahel elu lihtsalt piisavalt tühjaks tegema, et süda saaks rääkida, tahtmised tõusta, suutmised vaikida ja äkki mahub jälle elamine ka elusse ära.
Ilusat tarkusepäeva kõigile!
Kes on autorid