Kes sa oled siis, kui keegi ei vaata?

Mida rohkem ma saan elu- ja töökogemust, seda julgemalt olen õppinud esitama neid ebamugavaid, vahel päris karme küsimusi ka iseendale. Kes olen mina siis, kui keegi ei vaata?

Olles üksi kodus. Üksi jalutades. Kui mul ei ole parasjagu ühtegi rolli täita ega kellelegi midagi näidata. Kui keegi ei tea, mida ma teen, mida ma tegemata jätan või milliseid kokkuleppeid ja lubadusi olen iseendaga sõlminud. Kuidas ma siis käitun? Milliseid valikuid teen? Kuidas räägin ja suhtun iseendasse? Ja kas see, mida ma enda kohta räägin ja oluliseks pean, läheb kokku sellega, kuidas ma tegelikult elan?

Minu jaoks on see üks ausamaid kohti, kust ennast vaadata. Sest teiste inimeste keskel oleme me alati mingil määral rollides. Oleme lapsevanemad, partnerid, ettevõtjad, juhid, terapeudid, coach’id, sõbrad, kolleegid. Me kohandume olukordadega, arvestame teistega ja näitame endast erinevates keskkondades erinevaid külgi. See kõik kuulub inimeseks olemise juurde.

Aga siis läheb koduuks kinni. Publik kaob. Ja alles jääb inimene, kelle eest on palju raskem midagi varjata. Mina ise.

Komistada ninapidi tõe sisse

Käisin eelmisel nädalal Helsingis ühe raamatu esitlusel, kus eri valdkondades töötavad coach’id olid pannud raamatusse oma lood ja mõtted. Raamatu esitlusel ütles üks autoritest, Mikko OJ Ojanen, midagi, mis läks mulle kuidagi eriti sügavale. Kui panna tema öeldu eesti keelde, kõlaks see umbes nii: „Mõnikord nõuab sügav muutus seda, et me kõigepealt komistaksime ninapidi tõe sisse.“

„Mõnikord nõuab sügav muutus seda, et me kõigepealt komistaksime ninapidi tõe sisse.“Mikko OJ Ojanen

Maal kasvanud lapsena tekkis mul selle peale kohe väga maiselt tuttav võrdlus. Üks asi on lehmasitta eemalt näha ja tunda selle haisu. Sa tead, et sinna ei taha astuda. Hoopis teine asi on sinna päriselt ninapidi sisse käia. Siis ei ole see enam teadmine ega midagi, mida sa eemalt vaatad. Sa oled ise selle sees ja esimene asi, mida teha tahad, on ennast puhtaks saada.

Tõega võib vahel olla samamoodi. Me võime seda aimata, näha isegi päris selgelt, et midagi meie elus ei tööta, ja sellest hoolimata edasi minna. Aga mõnikord peab elu meid ninapidi nii sügavale selle tõe sisse pistma, et me ei saa enam teeselda, et me ei näe. Alles siis võib tekkida päris valmisolek midagi muuta. Senised seletused enam ei kanna. Elu lihtsalt tõmbab korraks vaiba jalge alt.

Ja mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda enam tekkis mul hoopis teine küsimus. Kui palju me tegelikult teeme selleks, et seda kukkumist vältida? Me ütleme, et tahame muutust. Aga kas me tahame kohtuda ka selle tõega, mis muutuse vajalikuks teeb?

Taipamine ei ole veel muutus

Kohtan seda oma töös päris sageli. Inimene tuleb teraapiasse või mentorlusse ja ütleb täiesti siiralt: „Ma tahan muutust. Ma tahan sellest mustrist välja. Ma tahan ennast paremini tunda.“

Me räägime. Jõuame taipamisteni. Mina küsin vahel ka ebamugavaid küsimusi. Lepime kokku, milliseid harjutusi ja konkreetseid samme inimene enne järgmist kohtumist teeb. Ja siis läheb ta koju.

Sest üks asi on jõuda taipamiseni koos minuga. Hoopis teine asi on hakata nende taipamiste järgi elama oma päriselus ehk rakendada neid teadmisi. Muutuse kõige olulisem osa toimubki seal. Mitte minu vastas istudes. Mitte koolitusel. Mitte siis, kui keegi küsib, kuidas sul läheb ja mida oled enda juures märganud. Vaid siis, kui keegi ei vaata.

Ja siis tuleb järgmine kohtumine. Vaatame otsa sellele, mis vahepeal päriselt toimunud on, ja vahel selgub, et need sammud, milles kokku leppisime, jäidki tegemata. Põhjuseid jagub. Oli kiire. Oli raske nädal. Oli täiskuu. Ei olnud motivatsiooni. Ei olnud õige hetk. Juhtus liiga palju.

Aga samal ajal jõuti lugeda üks väga hea raamat. Kuulata mõnda podcast’i. Mõelda palju. Saada jälle mõni uus taipamine ja õppida enda kohta midagi uut. Kõik see võib olla väärtuslik.

„Aga taipamine ei ole veel muutus.“

Ja ma ei kirjuta seda kõike halvustavalt. Olen seda näinud oma klientides, olen seda näinud enda ümber ja loomulikult olen seda näinud ka iseendas. Olen ka mina kunagi olnud see, kes on rääkinud sellest, mida hakkab tegema, ja siis ikkagi ei teinud. Olen ka mina osanud endale väga hästi põhjendada, miks just praegu polnud õige aeg. Ja olen ka mina näidanud väljapoole tugevamat, kindlamat või teadlikumat versiooni endast ajal, mil kodus, omaenda mõtete keskel, ei tundnud ma ennast sugugi sellisena.

Kõige selle taga oli soov mitte teistele pettumust valmistada, aga kuidagi valmistasin lõpuks pettumuse iseendale. Ja sellega oli seotud sügav uskumus, et teised on tähtsamad kui mina ise.

Võib-olla just sellepärast see teema mind puudutaski. Miks on meil mõnikord lihtsam õppida enda kohta midagi uut kui teha midagi teisiti?

Milline mina ma päriselt elan?

Psühholoogias on selle vaatamiseks üks huvitav vaatenurk. E. Tory Higginsi eneselahknevuse teoorias eristatakse tegelikku mina, ideaalmina ja niinimetatud peaks-mina. Lihtsustatult võiks neid vaadata nii: milline ma enda arvates olen, milliseks ma tahaksin saada ja milline ma arvan, et peaksin olema.

• Tegelik mina — milline ma enda arvates olen.
• Ideaalmina — milliseks ma tahaksin saada.
• Peaks-mina — milline ma arvan, et peaksin olema.

Mind huvitab selle juures aga veel üks asi. Millist mina ma päriselt elan?

Sest ma võin pidada ennast väga teadlikuks inimeseks. Ma võin öelda, et väärtustan tervist, ausust, distsipliini, lahkust, enesearengut või iseenda hoidmist. Ma võin sellest kõigest väga hästi rääkida ja ma võin seda kõike ka siiralt uskuda. Aga siis tuleb argipäev. Ja argipäev ei küsi, mida ma enda kohta usun. Argipäev näitab, mida ma teen.

Võib-olla just siin sünnib üks ebamugavamaid enesepettuse vorme. Mitte tingimata see, et me teadlikult teistele valetame. Vaid see, et hoiame kinni loost iseenda kohta, sest sellest loost loobumine sunniks meid nägema midagi, mida me veel näha ei taha.

„Ma olen inimene, kes tegeleb endaga.“ „Ma olen väga eneseteadlik.“ „Ma tahan päriselt muutuda.“ „Ma olen sellest mustrist juba välja kasvanud.“ „Ma tean seda kõike.“

Aga mida ütleb minu elu? Mida ütlevad minu valikud? Mida ütleb minu käitumine siis, kui mitte keegi ei näe?

Kuivanud oks, millest kinni haarata

Ja siin tulebki mängu see tõe sisse ninapidi kukkumine. Sest vahel piisab ühest küsimusest. Ühest olukorrast. Ühest konfliktist. Ühest inimesest, kes ei lähe meie looga kaasa. Korraks kaob tasakaal ja me oleme peaaegu nägemas midagi, mis ei sobi kokku selle pildiga, mida oleme endast kandnud.

Ja siis haarame kiiresti millestki kinni. Nagu inimene, kes on kukkumas ja haarab esimesest ettejuhtuvast oksast. Põhjendusest. Vabastusest. Varasemast saavutusest. Uuest teadmisest.

„Jah, aga...“ „Tegelikult...“ „Sa ei tea kogu lugu...“ „Ma olen ju nii palju muutunud...“ „Ma olen selle teemaga juba tegelenud...“

Kõigest, mis aitaks meil veel korraks püsti jääda. Isegi siis, kui see oks on juba kuivanud ja murdumise äärel. Sest vahel võib vana loo kaotamine iseenda kohta tunduda hirmutavam kui vana elu jätkamine.

Lava ja lavatagune

Meil kõigil on mingis mõttes lava ja lavatagune. Lava ei ole vale. Me kõik täidame erinevaid rolle. Aga huvitavaks läheb asi siis, kui lavaline mina ja lavatagune mina hakkavad teineteisest järjest kaugemale liikuma.

Laval räägin eneseväärtusest. Lavataguses ruumis halvustan ennast päevast päeva. Laval räägin piiridest. Kodus ei julge ma öelda „ei“. Laval räägin muutusest. Lavataguses elus hoian kahe käega kinni kõigest tuttavast. Laval olen arenev, teadlik ja ennast juhtiv inimene.

„Aga kes ma olen siis, kui keegi ei vaata?“

See küsimus ei puuduta ainult teraapias või coaching’us käivaid inimesi. See puudutab meid kõiki. Ka meid, kes me töötame teiste inimeste arengu, juhtimise või vaimse heaoluga.

Coach võib rääkida piiridest ja ise mitte osata neid seada. Terapeut võib rääkida enesehoidmisest ja iseennast pidevalt üle koormata. Juht võib rääkida inimeste väärtustamisest ja käituda hoopis teisiti hetkel, kui tal pole sellest midagi võita. Me võime rääkida aususest, julgusest, vastutusest ja enesejuhtimisest. Aga kas meie teod käivad meie sõnadega samas suunas?

See ei tähenda, et professionaal peaks olema valmis või veatu inimene. Ei pea. Mina ei ole.

Aga võib-olla annab just teiste inimeste arenguga töötamine veel ühe põhjuse endalt aeg-ajalt küsida: kas ma ise elan seda, millest ma räägin?

Väikesed asjad räägivad meist kõige rohkem

Ja ka palju väiksemad asjad räägivad meist:

• Kuidas ma käitun võõra inimesega, kellelt mul midagi vaja ei ole?
• Kas pean iseendale antud sõna ka siis, kui mitte keegi teine ei tea, et ma selle üldse andsin?
• Kuidas räägin iseendaga siis, kui midagi läheb halvasti?
• Kas olen aus ka siis, kui aususe eest ei saa tunnustust?
• Kas minu väärtused kehtivad ka siis, kui nende järgi elamise eest keegi ei aplodeeri?

Need tunduvad väikeste asjadena. Aga minu meelest tuleb inimene just väikestes asjades päris hästi nähtavale.

Sellepärast ei tähenda high performance minu jaoks seda, et inimene on kogu aeg produktiivne, motiveeritud ja distsiplineeritud. See ei tähenda enda lõputut tagant sundimist. Minu jaoks on selle keskmes järjest rohkem enesejuhtimine ja eneseteadlikkus.

Oskus märgata, mis mind tegelikult juhib. Oskus teha teadlikke valikuid ka siis, kui emotsioon või motivatsioon parasjagu kaasa ei tule. Oskus pidada iseendale antud sõna. Ja samamoodi oskus märgata, millal on vaja edasi surumise asemel peatuda ja teadvustada.

Enesejuhtimise kvaliteet tuleb võib-olla kõige ausamalt nähtavale just seal, kus väline kontroll lõpeb. Kui coach ei küsi. Kui terapeut ei näe. Kui juht ei kontrolli. Kui publik ei aplodeeri. Kui mitte keegi ei saa kunagi teada, kas ma tegin seda, mida endale lubasin.

Seal kohtun ma iseendaga.

Ja see kohtumine ei pruugi alati meeldiv olla. Vahel näeme enda juures midagi, mida oleks palju mugavam põhjendada, ratsionaliseerida või lihtsalt mitte märgata. Aga minu jaoks ei ole selle mõte ennast hukka mõista. See on info. Sest mida ma endas ei näe või endale tunnistada ei taha, seda on väga raske ka teadlikult juhtida.

Valu iseenesest ei garanteeri arengut

Ja võib-olla ongi siin oluline veel üks asi. Tõe sisse ninapidi kukkumine ise ei muuda inimest.

Elu võib vaiba jalge alt tõmmata. Suhe võib puruneda. Töö võib kaduda. Keha võib öelda „stopp“. Keegi võib esitada küsimuse, millele me ei taha vastata. Aga valu iseenesest ei garanteeri arengut.

Me võime püsti tõusta ja ehitada täpselt sama elu uuesti üles. Või haarata jälle sellest samast kuivast oksast.

Muutuse võimalus tekib minu jaoks siis, kui ma olen valmis hetkeks sinna jääma ja vaatama: mis siin tegelikult on? Mida ma enda juures seni näha ei tahtnud? Millist lugu olen endale rääkinud? Mida minu tegelik elu mulle praegu näitab? Ja mida ma selle teadmisega nüüd peale hakkan?

Jah, teadvustamine võib olla algus. Aga alles valikud ja teod hakkavad looma muutust.

Võib-olla ei olegi eneseteadlikkuse kõige raskem osa teada saada, kes ma olen. Võib-olla on palju raskem märgata neid kohti, kus ma juba tean, aga räägin endale jätkuvalt seda vana kulunud lugu.

Ja võib-olla vajabki sügav muutus mõnikord seda, et elu ei lase meil enam kõrvale vaadata. Et me kukume sellele tõele ninali. Et põhjendused korraks ei tööta. Et rollid ja kuvand ei päästa. Et kuivanud oks murdub sellest kinni haarates ja jääb ainult võimalus vaadata ausalt seda, mis on.

Mitte selleks, et ennast süüdistada, vaid selleks, et lõpuks oleks võimalik midagi päriselt muuta.

Sest lõpuks ei kujunda meid ainult suured otsused. Meid kujundavad need väikesed valikud, mida teeme iga päev ja millest enamikku ei näe mitte keegi. Nendest saavad harjumused. Harjumustest kujuneb meie viis elada. Ja meie viis elada räägib meist lõpuks rohkem kui see, mida me enda kohta ütleme.

Seepärast tasub aeg-ajalt endalt küsida: kes ma olen siis, kui keegi ei vaata?

Mitte see, kes ma ütlen end olevat. Mitte see, kes ma tahaksin olla. Mitte see, kes ma arvan, et peaksin olema. Vaid see, kes ma olen oma päris valikutes siis, kui mitte keegi peale minu ei näe.

„Sest sellele küsimusele ei vasta minu sõnad. Sellele vastab minu elu.“

Allikas: Higgins, E. T. (1987). Self-Discrepancy: A Theory Relating Self and Affect. Psychological Review, 94(3), 319–340.

Kes on autorid

Lea Ojala Terapeutilise taustaga minapildi ja identiteedi mentor. Töötab inimeste sügavamate sisemiste mustrite, uskumuste ja identiteediga ning selle mõjuga nende käitumisele, suhetele ja elu juhtimisele. Muutuste Mentorite I lend.