Ühendatud, ent üksi
Me kanname taskus sadu kontakte, kuid üksildus on üks meie aja iseloomulikumaid kogemusi. Karoliina Karotamm kirjutab ühenduse ja kuuluvuse vahelisest lõhest.
Me kanname taskus sadu kontakte. Me saame mõne sekundiga ühendust võtta peaaegu iga inimesega. Suhtlus pole kunagi olnud nii kiire ja lihtne kui praegu. Ometi on üksildusest saanud üks meie aja iseloomulikumaid kogemusi.
Kasvasin üles Eestis, elasin natukest aega Taanis ning olen alati tundnud huvi erinevate kultuuride, keelte ja inimeste omavaheliste suhete vastu. Mida rohkem maailma avastasin, seda enam hakkas mulle silma paradoks: kuigi elame inimkonna ajaloo kõige ühendatumas ajastus, tunnevad paljud inimesed end sügavalt üksikuna. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel kogeb üksildust ligikaudu iga kuues inimene maailmas. Noorte seas on see osakaal veelgi suurem.
Üksildus pole sama mis üksi olemine
Samal ajal ei tasu üksildust segi ajada omaette olemisega, mis on vastupidiselt üksildusele teadlik valik – see tähendab üksi olemist, mida inimene naudib. See võib olla rahustav, taastav ja vahel isegi vajalik. Üksildus seevastu tähendab tunnet, et oled üksi isegi siis, kui inimesed on sinu ümber. Tunnet, et sa ei kuulu kuhugi, sind ei märgata ega mõisteta.
Vabadus versus kuuluvus
Usun, et tänapäeva maailmas ei ole iseseisvus iseenesest halb. Vastupidi. Mulle meeldib veeta aega iseendaga ning arvan, et iga inimene peaks aeg-ajalt võtma hetke, et iseendaga päriselt ühendust otsida, end tundma õppida ja sõbraks saada. Üksi muuseumis, kontserdil või lemmikkohvikus käimine võib olla äärmiselt värskendav kogemus. Kuid kõigel on oma piirid. Ei tohiks unustada, et inimene on sotsiaalne olend ning vajab enda ümber teisi inimesi – meeldib see meile või mitte.
Jah, me ei vaja enam üksteist tingimata majanduslikuks toimetulekuks või ellujäämiseks, kuid me vajame üksteise seltskonda ja ehedat tunnet, et kuulume kuhugi.
„Kui hommikul ei ärata sind keegi, õhtul ei oota sind keegi ja võid teha täpselt seda, mida ise tahad – kas sa nimetad seda vabaduseks või üksilduseks?“Charles Bukowski
Vabadus annab meile valikuvõimalused. See ei taga aga kuuluvustunnet.
Miks me siis üksikud oleme?
Miks on inimesed üksikud maailmas, kus meil on võimalik olla rohkem ühendatud kui kunagi varem? See on küsimus, mille üle olen viimasel ajal palju mõelnud. Üha enam tundub mulle, et üks põhjus peitub selles, et ühenduses olemine ja kuhugi kuulumine ei ole üks ja sama. Paljudel meist on sadu jälgijaid, kontakte ja vestlusi, kuid väga vähe neid inimesi, kellele võiksime kell kaks öösel helistada.
Teine võimalik põhjus on meie kannatamatus. Tänapäeva maailm sunnib meid pidevalt kiiremini liikuma ja olema lakkamatult hõivatud. Ometi sünnivad tähendusrikkad sõprussuhted tänu järjepidevusele – kolleegiga, keda näed igal päeval, naabriga, kellega regulaarselt kokku puutud, või sõbraga, kellest saab tasapisi justkui pereliige.
Ja viimaks räägime me liiga harva ausalt oma tunnetest ja huvitume vähe kaaslaste käekäigust. Millegipärast kipume väärtustama nii iseennast kui ka teisi oma saavutuste ja positsiooni kaudu, kuid jätame tahaplaanile ehtsad tunded, kogemused ja siirad vestlused.
Kuuluvustunne on vastus
Kui üksildus on üks meie aja suurimaid väljakutseid, siis kuuluvustunne võib olla üks olulisemaid nähtusi, mida tasub mõista ja juurutada.
Millal tundsid sina viimati, et kuulud päriselt kuhugi?
Kes on autorid