Eneseareng võib muutuda kõige intelligentsemaks viisiks elu edasi lükata

Me elame ajastul, kus enesearengust on saanud omaette tööstus. Igal nädalal ilmub uus raamat, uus podcast, uus mentor, uus retriit või uus meetod, mis lubab aidata meil jõuda lähemale iseendale – sellele päris endale. Isiklik areng pole enam lihtsalt võimalus – sellest on saanud elustiil.

Ma ei näe selles iseenesest midagi halba. Absoluutselt mitte.

Enesearendamine on üks väärtuslikumaid asju, mida inimene enda heaks teha saab. Olen ka ise aastaid õppinud, investeerinud koolitustesse ja mentoritesse ning teen seda tänaseni. Ma usun väga teadmiste väärtusesse. Ma usun siiralt, et inimene võib muutuda, kui ta on valmis kohtuma ka nende osadega endas, mida ta on seni vältinud.

Teadmised võivad olla selle teekonna algus, kuid muutus saab sündida alles siis, kui õpitu jõuab päris ellu.

Mida rohkem ma oma töös inimestega kohtun ja nendega töötan, seda enam märkan üht paradoksi.

„Eneseareng võib muutuda kõige intelligentsemaks viisiks elu edasi lükata.“

See kõlab vastuoluliselt, kuid ma näen seda üha sagedamini.

Inimene valmistub. Ta ootab päeva, mil tunneb end piisavalt targa, piisavalt tervenenuna, piisavalt väärtusliku või piisavalt valmis olevana, et astuda järgmine samm.

Kui jääda liiga kauaks valmistuma, ei pruugi seda päeva kunagi tulla. Sest elu ei oota meie valmisolekut. Elu lihtsalt toimub siin ja praegu.

Kui kaua võib inimene ennast otsida?

Üsna tihti kuulen inimesi ütlemas: „Ma alles otsin ennast.“ Sageli ei teki see küsimus vanuse tõttu, vaid siis, kui elu võtab ära rolli, mille najal oleme end seni määratlenud.

Jäin selle üle mõtisklema. Mitte sellepärast, et selles oleks midagi valesti, vaid sellepärast, et see pani mind küsima: kui kaua võib inimene ennast otsida? Ja mis siis, kui otsimine ise on muutunud viisiks mitte kunagi kohale jõuda?

Meile on üsna osavalt müüdud mõte, et järgmine raamat, järgmine koolitus või järgmine retriit viib meid lõpuks päris minani. Justkui oleks kusagil olemas lõplik versioon meist endist, mis tuleb lihtsalt üles leida.

Mina usun teisiti. Ma ei usu, et inimene leiab ühel päeval kusagilt oma „päris mina“.

Ma usun, et inimese areng ei seisne selles, et ta avastab kusagilt oma tõelise mina, vaid selles, et ta muutub järjest teadlikumaks iseendast, õpib ennast paremini tundma ja julgeb elada kooskõlas sellega, kes ta tegelikult on. See kujunemine sünnib valikute, vastutuse ja tegude kaudu, mitte uute teadmiste kaudu.

Inimene elab selle järgi, kellena ta ennast näeb

Ma usun, et inimene ei ela selle järgi, mida ta teab. Ta elab selle järgi, kellena ta ennast näeb.

See on põhjus, miks kaks inimest võivad lugeda täpselt sama raamatut ja saada sellest täiesti erineva kogemuse. Üks paneb raamatu kinni ja hakkab tegutsema. Teine loeb sama peatükki kinnituseks sellele, et ta pole veel valmis.

Asi ei ole raamatus. Asi ei ole teadmistes. Asi on minapildis, mille kaudu inimene neid teadmisi tõlgendab.

Kui minu minapilt ütleb, et ma ei ole veel piisavalt hea, piisavalt tark või piisavalt valmis, siis tundub täiesti loogiline minna järgmisele koolitusele, lugeda veel üks raamat või otsida veel üks mentor. Mitte sellepärast, et õppimine oleks halb, vaid sellepärast, et ma loodan salaja, et järgmine teadmine parandab lõpuks selle inimese, kes ma enda arvates olen.

Kui enesearengust saab identiteet

Just siin peitubki üks enesearengu suurimaid lõkse. Mingil hetkel ei käi inimene enam seminaridel selleks, et areneda. Ta käib seal sellepärast, et temast on saanud inimene, kes käib seminaridel.

„Eneseareng ei ole enam vahend. Sellest on saanud identiteet.“

Ja kui identiteet põhineb pideval valmistumisel, võib päris elu jääda algamata.

Ka psühholoogias on kirjeldatud, kuidas inimene võib hakata vältima ebamugavaid mõtteid ja tundeid väga peenetel viisidel. Mitte ainult eemaldudes või põgenedes, vaid ka lõputult analüüsides, valmistudes ja teadmisi kogudes.

Õppimine ei ole probleem. Probleem tekib siis, kui õppimine muutub viisiks vältida neid samme, mis päriselt muutust loovad.

Ka identiteedi kujunemist uurinud teadlased kirjeldavad vältivat identiteedistiili, mille puhul inimene lükkab olulisi identiteediga seotud otsuseid edasi ja jääb justkui ootama, et selgus saabub väljastpoolt. Mõnikord võib ka lõputu teadmiste kogumine olla üks selline ootamise vorm.

Inimene ei küsi enam: „Kuidas ma tahan elada?“ Vaid: „Mida oleks mul veel vaja teada, enne kui ma üldse julgen elama hakata?“

Kõige ohtlikum enesepettus

See on minu arvates üks enesearengu kõige salakavalamaid lõkse.

„Kõige ohtlikum enesepettus ei ole see, et inimene ei arene. Kõige ohtlikum enesepettus on see, et inimene tunneb end arenevat, ilma et tema elu tegelikult muutuks.“

Sellel on ka oma psühholoogiline põhjus. Uued teadmised, uudsus ja taipamised on ajule loomulikult tasustavad. Tekib tunne, et ma liigun edasi. Et ma tegelen endaga. Et ma olen õigel teel.

Aga see tunne võib olla petlik. Sest teadmised ei muuda inimest. Inimest muudavad tema igapäevased valikud.

Küsimus, mis viib alati sügavamale

Oma töös kasutan ma sageli üht väga lihtsat küsimust: „Miks?“

Klient ütleb: „Ma tahan olla enesekindlam.“ – „Miks?“ – „Siis ma julgeksin olla nähtaval.“ – „Miks on nähtaval olemine sulle oluline?“ – „Sest siis ma saaksin lõpuks teha seda, mida ma päriselt tahan.“ – „Miks sa seda praegu ei tee?“

Mõne minuti pärast ei räägi me enam enesekindlusest. Me räägime väärtusest. Me räägime hirmust. Me räägime minapildist. Sellest loost, mida inimene iseenda kohta usub.

Väga sageli peitub peaaegu iga eesmärgi taga üks palju sügavam küsimus: kas ma olen valmis?

Ja seni, kuni vastus sellele küsimusele sõltub järgmisest koolitusest, järgmisest sertifikaadist või järgmisest mentorist, jääb inimene lõputult valmistuma. Sest tema identiteet ütleb talle, et praegusest temast veel ei piisa.

Teadmine ei ole veel elamine

Just sellepärast näen ma mõnikord inimesi, kes oskavad suurepäraselt rääkida traumast, närvisüsteemist, piiridest või teadvelolekust, kuid kelle igapäevaelu on jäänud peaaegu samaks.

Nad teavad väga palju. Kuid nad ei ela veel teisiti.

See ei ole rumalus. See ei ole laiskus. Sageli ei ole see isegi motivatsioonipuudus. See on väga peen viis vältida seda ühte sammu, mida ükski raamat, seminar ega mentor inimese eest teha ei saa.

• Vestlust, mida ta on aastaid edasi lükanud.
• Piiri, mida ta pole julgenud seada.
• Otsust, mida ta pole tahtnud teha.
• Vastutust, mida ta on lootnud veel mõne koolituse järel võtta.

Ühel hetkel tuleb lõpetada valmistumine

Mitte areng. Valmistumine. Sest need ei ole üks ja sama asi.

„Areng avardab inimest. Valmistumine võib hakata teda kinni hoidma.“

Võib-olla ei ole kõige olulisem küsimus see, mitu raamatut sa oled lugenud või mitmel koolitusel käinud. Võib-olla on palju olulisem küsida hoopis midagi muud.

• Kas sa elad täna rohkem kui aasta tagasi?
• Kas sinus on rohkem julgust?
• Kas sa julged pidada neid vestlusi, mida sa varem vältisid?
• Kas sa sead piire, mida sa aasta tagasi ei julgenud seada?
• Kas sa teed otsuseid, mida sa oled aastaid edasi lükanud?
• Kas su suhted on muutunud?
• Kas sinu elu on muutunud?
• Või on muutunud ainult sinu teadmiste hulk?

Sest enesearengu eesmärk ei ole saada inimeseks, kes teab rohkem. Enesearengu eesmärk on saada inimeseks, kes elab rohkem.

„Kas sa oled valmis lõpetama enda otsimise ja hakkama ennast elama?“

Autorist

Lea Ojala on terapeutilise taustaga minapildi ja identiteedi mentor ning Muutuste Mentorite õppe vilistlane. Tema töö keskmes on arusaam, et inimene ei ela mitte selle järgi, mida ta teab, vaid selle järgi, kellena ta ennast näeb.