Enesearengu varjatud lõks: millal kasvamisest saab ilus viivitamine?

Kas kõlab tuttavalt? Oled ostnud rohkem kursusi, kui oled päriselt läbinud. Saanud kohe ostuhetkel mõnusa dopamiinilaksu, justkui oleksid juba midagi saavutanud. Või võtnud kätte ühe „targa“ raamatu järel teise, aga pole nende teadmistega päriselt midagi ette võtnud. Ometi usud iga kord uut asja alustades siiralt, et nüüd hakkab küll elu muutuma.

Tunnistame üles, et ka meie oleme sellel teekonnal olnud. Patsutanud endale õlale, et küll ma kogun ikka palju tarkust. Samal ajal ei rakendanud me seda päriselt, sest rääkisime endale lugu, et me pole veel valmis. Nii jääbki inspiratsioon lihtsalt inspiratsiooniks ja enesearengust saab järjekordne viivitamistaktika — ilus ja inspireeriv, aga siiski viivitamistaktika.

Eneseareng või lõputu ettevalmistus?

Mõni raamat või kursus võib tulla täpselt õigel ajal ja panna midagi päriselt liikuma. Aga tihti on märgata hoopis üht veidrat asja: mida rohkem me „endaga tegeleme“, seda vähem me päriselt midagi teeme. Eneseareng ei alga alati armastusest enda vastu. Tihti algab see tundest, et sellisena ma ei ole piisav. Ja sealt edasi liigub kõik märkamatult, aga lumepallina — sa ei ela enam oma elu, vaid töötad enda kallal.

Optimeerimise paradoks

On inimesi, kes selle tulemusena ei oska enam lihtsalt olla. Vahel ei ole pidev sisemine pinge ja läbipõlemine enam ületöötamise tagajärg, vaid hoopis lõputu enda tervendamise ja optimeerimise tulemus. Isegi tassikest teed diivanil ei suudeta enam lihtsalt juua — selle ajal peab ka midagi manifesteerima, analüüsima või muul moel „kasulikult puhkama“.

Närvisüsteemi jaoks ei ole oluline ainult see, mida me teeme. Keha „loeb“ ka sügavamat sisemist hoiakut — seda, kas sa päriselt kunagi üldse lülitad end välja. Kui isegi puhkehetk muutub järjekordseks võimaluseks millegi kallal töötada, ei teki ajule tunnet, et töö on läbi ja oht möödas.

„Paradoksaalselt muudab pidev kasvamise ja „efektiivse“ puhkamise surve meid lõpuks hoopis ebaefektiivsemaks.“

Valmistumine või vältimine?

„Kui ainult see asi oleks paigas, siis ma alustan.“ „Kui ma lõpetan selle kursuse, siis ma kindlasti alustan.“ Aga see hetk ei jõua kunagi kohale, sest alati on olemas järgmine versioon. Inimene valmistub elamiseks, aga ei ela. See ei ole enam areng, vaid vältimine. Sest lihtsam on lugeda veel üks raamat kui teha esimene samm. Lihtsam on valmistuda kui olla lõpuks nähtav ja haavatav.

Mustrite murdmine

Kui esimene lõks on lõputu enese parandamine, siis teine on palju peenem — usk, et sa pead üldse kellekski teiseks saama, enne kui sul on õigus päriselt elada. Aga mis siis, kui sa oled juba palju terviklikum, kui sa ise usud? Mis siis, kui probleem ei ole selles, et sinus on midagi puudu, vaid selles, et oled elu jooksul õppinud liiga palju valesid asju ja tekitanud endas ebatoetava minapildi?

Seepärast ei ole suur osa päris sisemisest tööst „rohkemaks saamine“. Sageli on see hoopis eemaldamine — nende uskumuste mahakoorimine, mis moonutavad seda, kes sa loomulikult oled. Nende kaitsete pehmendamine, mis kunagi hoidsid sind turvaliselt, aga nüüd hoiavad sind väiksena.

Kuidas aru saada, kas sa kasvad või kaitsed ennast?

Märgid, et sa kaitsed ennast:

• Tegutsemise asemel kogud teadmisi, mida kasutusse ei pane.
• Sul on rohkem alustatud kui lõpetatud projekte.
• Iga uus kursus tundub hädavajalik, justkui ilma selleta ei saaks edasi liikuda.
• Oled pidevas optimeerimise tsüklis, aga ei tunne end kunagi päris tegudeks valmis.

Märgid, et sa päriselt kasvad:

• Sa rakendad õpitut ka siis, kui see on ebamugav.
• Tänu õpitule on sul midagi reaalselt ära tehtud, isegi kui see on pooleli.
• Sa kasutad uusi teadmisi enne, kui haarad järgmise järele.
• Sa vajad vahel hoopis pausi infost, mitte rohkem infot.
• Sinu produktiivsus ja puhkus on tasakaalus.

Vastumürk lõputule viivitamisele

Viivitamise vastumürk ei ole veel rohkem teadmisi ega järjekordne enesearenguvoor. See on tegutsemine. Sa ei jää oma ellu kinni sellepärast, et sa ei tea piisavalt — sa jääd kinni hetkel, kui kasutad teadmisi kilbina, mitte järgmiste sammudena. Tee ära see üks päris samm, ükskõik kui väike. Iga kord, kui inimene tegutseb enne täielikku valmisolekut, hakkab aju harjuma mõttega, et liikuma saab hakata ka siis, kui kõik ei ole veel lõpuni paigas.

„Tee see üks päris samm iseenda poole — täna.“