Kas elad oma elu või kellegi teise lugu?

Mõnikord avastame, et elame justkui kellegi teise lugu. Midagi kordub mitte juhuslikult, vaid nagu sisse kirjutatult. On hetki, kus inimene peatub ja küsib endalt: miks see jälle juhtub? Miks ilmub suhetes sama muster, miks tekib rahaasju ajades sama pinge, miks vallandub lähedase vastandumisel alati sarnane reaktsioon? Paljud meist jõuavad selleni, et vastus võib peituda nii lapsepõlves kui ka aegades enne meie sündi.

Kui vastutus tuleb tagasi enda juurde

Aastaid otsis Merike oma probleemidele süüdlast. Kõige lihtsam oli vaadata vanemate poole: mis tehti valesti, mis jäi tegemata, mis oleks pidanud olema teisiti. See tundus loogiline. Kui on valu, peab sellel justkui olema põhjus. Ja veel parem, kui see põhjus asub kuskil väljaspool inimest.

Pööre tuli siis, kui Merike hakkas endaga päriselt tuttavaks saama, kasutades erinevaid tehnikaid ja lähenemisi.

„Siis tekkis minus küsimus: mis siis, kui ma olen ise valinud oma vanemad ja saanud nende kaudu võimaluse luua oma elu hoopis teistsugusena?“Merike Minhof

Tasapisi jõudis talle kohale, et see elu on tema vastutus. Kui inimene muudab ennast, muutub ka see, kuidas ta mõtleb, suhtub ja teiste inimestega suhtleb. Ja koos sellega muutub ka tema reaalsus.

Merike sõnul hakkas ta nägema selgemaid seoseid. Kui rahaga on pinged, võivad selle taga olla mustrid isa liinis, mis ei lase küllusel vabalt liikuda. Lähedased paarisuhted võivad omakorda kanda ema liini haavu ja traumasid. See ei ole tema sõnul süüdistus, vaid peegeldus. Sellest arusaamisest on aga kasu ainult siis, kui ollakse valmis seda päriselt vastu võtma.

„Mitte formaalne või pealiskaudne, vaid päriselt südamest tulev andestamine neile, kelle poole olin varem näpuga näidanud.“Merike Minhof

Sama oluline oli tema jaoks arusaamine, et kõik, mis elus parajasti toimub, on selles hetkes ainus võimalik kogemus. See vabastab süüdistamisest ja toob tähelepanu tagasi sinna, kus selle tegelik koht on – inimese enda juurde. Sinna, kust saab hakata kujundama oma tulevikku.

„See võib kõlada nagu muinasjutt. Aga mis saab siis, kui sa lihtsalt proovid?“Merike Minhof

Kui muster ilmub sealt, kust sa seda ei oodanud

Piret ütleb, et teda on palju aidanud teadmine, et kõik, mis meie elus juhtub, on sel hetkel ainuvõimalik. Tema sõnul on see seotud meie karma ehk ka meie esivanemate ja eelmiste elude summaga.

„Selle mõistmine on aidanud suure osa süüdistamisest ja süütundest vabaks lasta.“Piret H.

Sama oluline on olnud teadmine, et hoolimata sellest, mis me elus kunagi on juhtunud või milline on see praegu, on meil valikute ja tähelepanu juhtimise kaudu võimalik oma tulevikku kujundada rohkem selliseks, nagu me südames ihkame.

Pireti sõnul on oluline vastu võtta, et selle kõige eest vastutame vaid meie ise.

Rääkides vanemate ja muu olustiku süüdistamisest, toob Piret esile ka Sokratese õpetuse, mille kohaselt teeb iga inimene just seda, mida ta sel konkreetsel hetkel on suuteline tegema. Kui inimene käitub ebaausalt või halvasti, siis temas on hetkel ainult see teadmine, kuidas käituda, et saada soovitu.

Näiteks räägib Piret ühest enda väga valusast kogemusest emana. Ta meenutab, et ema tutistas teda kunagi tihti siis, kui ei saanud iseendaga hakkama ja teadis, et see „aitab”, sest siis lõpeb vastupanu ja laps kuuletub. Piret vihkas seda ja oli veendunud, et tema ise seda iial ei tee.

„Kuid oh üllatust – kui minu poeg oli see pöörane kahe-kolmene ja vastandus mulle enneolematu meelekindlusega, siis ilmus kuskilt põhjakihtidest minusse seesama mehhanism.“Piret H.

Kui ta oli pimedas vihas ega näinud enam ühtegi õlekõrt ega valikut, tutistas ta oma last. Seda endas tunnistada oli tema sõnul ülimalt raske. Samas oli temas selleks ajaks piisavalt tarkust, et mitte jääda selle kogemusega üksi.

„Pöördusin psühholoogi poole ning rääkisin kaasale ja lähematele sõbrannadele,” ütleb Piret.

Hiljem selgus, et see mehhanism rakendus väga kindlatel hetkedel – siis, kui poeg osutas tema tahtele väga tugevat vastupanu. Piret on veendunud, et sedasama koges ka tema ema omal ajal, kuid toonases ajas oli füüsiline karistamine ühiskondlikult aktsepteeritud ning temas ei tekkinud sellist lõhestumist nagu nüüd.

„Minu väärtushinnangute seas pole vägivald kunagi olnud vastuvõetav, ent ometi ei suutnud ma sel pimedal hetkel teisiti valida.“Piret H.

Lisaks mõistis ta, et koges nii suurt valu ka seetõttu, et tema laps vastandus talle jõuga, millega tema ise kunagi ei saanud oma vanematele vastanduda.

Kõige selle ilmsikstulek on olnud Pireti sõnul ääretult tervendav kogu nende liinile. Ta on ära tundnud, kust see automatism temas tekib, ja omandanud teadmised, kuidas sellega toime tulla.

„Täna suudan ma ka pimedas vihas valida. Ma näen teisi valikuid peale füüsilise sekkumise – ja olen tänulik, et just mu enda laps need minust välja tõi.“Piret H.

Hetk, mil küsimus muutub

Merikese ja Pireti lugusid ühendab üks ja sama murdepunkt: teekond küsimusest „miks nemad nii tegid?” küsimuseni „miks mina nii reageerin?”.

See teekond ei ole tavaliselt sugugi lihtne ega mugav. Ent just seal hakkab midagi liikuma – süüdistamisest vastutusse, välisest põhjusest sisemise selguse poole.

Ka siin peab Piret oluliseks meenutada Sokratese õpetust: iga inimene teeb just seda, mida ta sel konkreetsel hetkel on suuteline tegema. Kui keegi käitub halvasti, siis temas on hetkel ainult see teadmine. See ei õigusta halba käitumist, kuid vabastab süüdistustest ja annab inimesele seeläbi palju jõudu tagasi.

Päritud koorem ei ole sinu identiteet

Merike ja Piret rõhutavad mõlemad, et päritud koorem ei ole inimese tegelik identiteet. See on materjal, millega töötada.

See, mida oleme kaasa saanud, ei pea jääma meie lõplikuks looks. Muster võib olla päritud, automatism võib olla vana, haav võib olla sügav, kuid see ei tähenda, et see peab määrama kogu ülejäänud elu. Märkamine ei tee veel kõike korda, kuid see on esimene päriselt oluline samm. Sealt edasi saab hakata valima teisiti.

Kolm sammu oma pimenurga märkamiseks

• Vaata, mis sind teistes ärritab. Sageli peegeldab see midagi, mille oled endas alla surunud või mida pole saanud endale lubada.
• Otsi mustrit, mitte süüdlast. Küsi endalt: millistes olukordades see kordub? Mis eelneb sellele reaktsioonile?
• Ära jää sellega üksi. Psühholoog, terapeut või usaldusväärne inimene võib olla suureks toeks. Märkamine on alles algus, töötlemine vajab sageli turvalist ruumi ja tuge.