Kuidas leida oma tee, kui kõik teised justkui teavad paremini?

Noorena tundub sageli, et terve maailm ootab sinult kiireid ja „õigeid“ vastuseid. Kool küsib, kuhu edasi õppima lähed, sugulased uurivad, kelleks saada tahad, sõbrad võrdlevad, kes kuhu sisse saab. Sotsiaalmeedia teeb selle veel keerulisemaks: iga päev näeb noor inimesi, kes tunduvad endas täiesti kindlad olevat. Kõrvalt ei paista aga need kahtlused ja segadus, mis paljude peas päriselt aset leiavad. Küsimus on hoopis selles, kuidas õppida kuulama iseenda häält kõige muu müra kõrvalt.

Maria: oma tee ei pea mahtuma teiste ettekujutusse

Maria on olnud esimesest klassist saadik koduõppel koos oma suure perega. Tänu sellele on ta saanud elada aastaid Rootsis ja kasvada üles metsade vahel. „Ma tean, et kõik noored ei pruugi tahta sellist elu, aga mina olen selle eest väga tänulik, sest see õpetas mind ise mõtlema ja ise hakkama saama,“ ütleb Maria.

Praegu seisab ta ühe suurima otsuse ees: ta plaanib minna kutsekooli juuksuriks õppima. See otsus ei ole olnud lihtne. „Ma olen kuulnud nii palju jutte stiilis „Miks sa kutsekooli lähed?“ või „Sellest ei saa ju päris ametit“,“ jagab Maria. Eestis on siiani üsna tugev arusaam, et „õigem“ tee on gümnaasium ja ülikool.

„See tunne, et ma tahan juuksuriks õppida, ei ole mul kunagi ära kadunud. Miks ma peaksin terve elu elama kellegi teise ootuste järgi?“Maria-Karolina Münz

Tema kõrval on olnud lähedasi, kes on julgustanud teda oma rada avastama. Ema oli algusest peale toetav, vanaema ja isa eelistasid pigem traditsioonilisemat teed — kuid ka nende hoiak hakkas muutuma, kui nad nägid, kui oluline on noore jaoks teha midagi, mida ta päriselt armastab. „Ma arvan, et vanemad ei pea alati kõigest kohe aru saama, aga oluline on, et nad vähemalt kuulaksid.“

Rebeca: vahel leiad oma tee alles siis, kui julged kõrvale astuda

Rebeca kasvas üles Pärnus suures peres. „Ma olin selline keskmine laps,“ naerab ta. Tema elu on alati olnud täis liikumist — ta proovis erinevaid spordialasid ja lõpuks jäid kõige südamelähedasemaks ekstreemspordialad ning parkuur. „Reisimine õpetas mulle rohkem maailma kohta kui mõned tunnid koolis.“

Pärast gümnaasiumi jõudis ta punkti, kuhu jõuavad paljud noored: kõik küsivad, mis edasi saab, aga sul endal ei ole vastust. Ta võttis vaheaasta, töötas treenerina ja teenis raha, kuid sisimas ei olnud ta õnnelik. „Ma töötasin ennast lihtsalt läbi ja mingi hetk sain aru, et elan kogu aeg tuleviku, mitte päriselt enda jaoks.“

Aasta hiljem otsustas ta minna Kreekasse, õppida lohesurfi ja elada mere ääres. „Seal sain ma aru, et elu ei pea kogu aeg olema ainult saavutamine.“ Pärast Kreekat tuli ta Eestisse tagasi palju kindlama tundega: ta teadis, et tahab teha valikuid iseenda, mitte hirmu järgi. Praegu soovib Rebeca uuesti ülikooli proovida, aga seekord teadlikumalt — sest ta päriselt tahab õppida midagi, mis teda huvitab.

Mida noor tegelikult vajab?

Kuigi Maria ja Rebeca lood on väga erinevad, jõuavad nad sarnase mõtteni: noor inimene ei vaja ainult õpetusi ja juhiseid. Ta vajab ruumi, et iseennast avastada. Vanemate hirmud tulevad sageli armastusest, kuid vahel võivad need muutuda nii suureks, et noor ei julgegi enam oma päris mõtteid välja öelda.

„Kõige hullem ei ole vale otsus. Kõige hullem on see, kui sa ei proovigi.“Maria

Rebeca jaoks oli kõige olulisem mõistmine, et kõik ei pea kohe paigas olema: „Vahel sa ei leiagi oma teed ühe suure otsusega, vaid leiad selle lihtsalt elades.“

Kolm küsimust enne suurt valikut

1. Kas ma tahan seda päriselt enda jaoks või lihtsalt sellepärast, et see tundub teiste jaoks õige?
2. Kas see tekitab minus huvi või ainult turvatunnet?
3. Kui ma ei kardaks teiste arvamust, siis mida ma valiksin?

Võib-olla ei olegi kõige tähtsam kohe teada, kelleks saada. Võib-olla on tähtsam leida julgus katsetada ja vahel ka eksida. Sest lõpuks peab iga inimene elama oma elu ise.