Miks noored mehed vaikivad ka siis, kui neil on päriselt raske?

Mõnikord ei alga vaikimine suurtest hetkedest, vaid hoopis väikestest asjadest, mis tunduvad täiesti tavalised. Paljudele noortele meestele on justkui sisse kodeeritud arusaam, et oma muredega peab ise hakkama saama. Kõrvalt vaadates jääb see vaikimine sageli täiesti nähtamatuks isegi siis, kui inimene tasapisi eemaldub ja endasse sulgub.

Vaikimine kui õpitud käitumine

Selline käitumismuster ei teki tühjale kohale. Sageli õpitakse see ära kodust, sõpradelt või laiemast kultuuriruumist. Kui noormees ei ole näinud oma isa probleemidest rääkimas, võibki tunduda, et nii tulebki elada. Vaikides. Enda sees. Kuni ühel hetkel kuhjub kõik nii suureks, et väljapääsu justkui enam ei paista. Sama mustrit näeb ka populaarsetes mehekujutistes: tugev, sõnatu, emotsionaalselt suletud kangelane, kes peab kõigele vastu.

Kui tugevuse kuvand hakkab vastu töötama

Just siin peitubki üks ohtlikumaid vastuolusid. Väliselt võib kõik paista korras, aga sees kuhjub pinge. Traditsioonilised mehelikkuse normid, mis rõhutavad tugevust, vaikimist ja iseseisvat hakkamasaamist, vähendavad meeste valmisolekut oma probleemidest rääkida või abi otsida. Nii võivadki mured aja jooksul väljenduda stressi, ärevuse või depressioonina.

„Tunnetest rääkimine ei näita nõrkust. Vastupidi — see võib ennetada olukorda, kus sisemine surve muutub talumatuks.“

Kui pinge jääb enda sisse

Seda näitab hästi ka üks isiklik kogemus. Aastatel, mil kogu vaba aeg oli seotud jalgpalliga, suunati frustratsioon endasse, sest mänguaega ei saadud piisavalt. Selle asemel et oma tunnetest rääkida, jäid mõtted enda sisse ning tasapisi kujunesid neist piiravad uskumused: ma ei ole piisavalt hea, ma saan võimaluse ainult siis, kui olen veel parem.

Hiljem, sarnases pingelises olukorras kaitseväes, räägiti oma tunnetest vanematega. See muutis fookust: tähelepanu läks töö tegemisele ja enese arendamisele ning tulemus oli märksa stressivabam. Rääkimine aitab pinget hajutada. Kui inimene ei pea kõike üksi kandma, muutub ka rasketest olukordadest läbi tulemine jätkusuutlikumaks.

Kõrvalt ei pruugi midagi paista

Inimene käib tööl, vastab sõnumitele, teeb nalja ja tundub igati tavaline. Alles hiljem võib tagantjärele tunduda, et märgid olid ju olemas küll. Eredalt on meeles sõber, kes hakkas tasapisi eemalduma. Mingil hetkel käis ta üksi telkimas, mis tundus lihtsalt soovina mürast eemale saada. Hiljem sattus seesama sõber psühhoosi. Kõige valusamaks jäi küsimus, kas üks aus vestlus oleks võinud midagi muuta.

„Kõik hästi“ kui valmis vastus

Õpitakse oma raskusi nii osavalt peitma, et isegi lähedased ei märka midagi. „Kõik hästi.“ „Normaalselt.“ „Pole viga.“ Need vastused tulevad sageli automaatselt, enne kui inimene jõuab endalt üldse küsida, kuidas tal tegelikult läheb. Aja jooksul muutub see harjumuseks — mitte selleks, et päriselt suhelda, vaid selleks, et rohkem ei küsitaks.

Kust võiks muutus alata?

Vahel piisab ühest inimesest, kes ei küsi ainult viisakusest, vaid tahabki teada, kuidas sul läheb. Sama oluline on aga see, et noormees ise õpiks oma sisemist seisu märkama ega peaks abi küsimist läbikukkumiseks. Toetav käsi ei sünni tühjalt kohalt. Enne tuleb peeglisse vaadata ja alustada endast. Alles siis saab hakata ka teisi päriselt märkama.