Minapilt, keha ja närvisüsteem — muutuse kolm sammast

Mõni kommentaar, pilk või väike konflikt võib hetkega tekitada pinge, ärevuse või kaitsepositsiooni. Sageli arvame, et probleem on olukorras või teises inimeses — justkui keegi oleks meid lihtsalt „triggerdanud“. Tegelikult ei käivita reaktsiooni ainult olukord ise, vaid see, mida see olukord meie sees puudutab.

Miks me reageerime?

Paljud inimesed kogevad, et samad olukorrad korduvad nende elus uuesti ja uuesti. Üks ja sama tüüpi kommentaar või konflikt võib tekitada alati sarnase reaktsiooni. Alles hiljem, rahunenuna, võib tekkida küsimus: miks ma reageerisin nii tugevasti?

Sageli ei ole vastus ainult olukorras, vaid selles, kuidas meie keha ja närvisüsteem olukorda tajuvad ning milline on meie sisemine suhe iseendaga. Kui inimene on pikalt olnud stressis või ebakindlas seisundis, võib tema keha reageerida kiiremini ja tugevamalt, isegi siis, kui tegelik oht puudub.

Spetsialisti vaade

Stressist räägitakse sageli kui millestki, mis toimub peas — justkui oleks see lihtsalt muretsemine või negatiivne mõtlemine. Tegelikult on stress kõigepealt kehaline reaktsioon. Kui aju tajub ohtu — olgu see päris või lihtsalt tunnetuslik — reageerib närvisüsteem automaatselt. Kehas vabanevad stressihormoonid (nt kortisool ja adrenaliin), pulss kiireneb, lihased lähevad pingesse ja hingamine muutub kiiremaks.

Kui selline seisund kestab liiga kaua, võib närvisüsteem jääda justkui püsivasse valmisolekusse. Aja jooksul võib see mõjutada und, seedimist, energiataset ja isegi immuunsüsteemi.

Lisaks kehale ja närvisüsteemile mõjutab meie reaktsioone ka see, kuidas me iseennast näeme. Psühholoogias räägitakse minapildist — uskumustest ja hoiakutest, mis inimesel enda kohta on. Soome psühholoog Liisa Keltikangas-Järvinen on rõhutanud, et minapilt mõjutab seda, kuidas inimene olukordi tõlgendab ja milliseid järeldusi ta enda kohta teeb.

Kui inimese sisemine tunne on, et ta peab end pidevalt tõestama või ei ole piisav, võib närvisüsteem olla sagedamini valmis ohtu tajuma. Sellisel juhul ei reageeri inimene ainult olukorrale, vaid ka oma sisemisele pildile iseendast. Keha, närvisüsteem ja minapilt mõjutavad üksteist pidevalt.

„Sageli ei muutu maailm meie ümber nii palju, kui muutub see, kuidas me seda maailma enda sees kogeme.“

Kui tunned, et samad reaktsioonid või mustrid korduvad sinu elus ikka ja jälle, võib see olla kutse vaadata sügavamale oma minapildi sisse. Muutus ei alga tavaliselt välisest olukorrast, vaid sellest, kuidas me iseennast tajume. Küsi endalt: milline mina minus praegu reageerib — ja milline mina tahaksin tegelikult olla? Sellest küsimusest võib alata täiesti uus teekond.