Kui tugevus muutub koormaks: naisettevõtja nähtamatu läbipõlemine

Väljastpoolt võib naisettevõtja elu näida tugeva, sihikindla ja kontrollituna. Ta vastab kirjadele, teeb arved ära, lahendab klientide muresid, mõtleb rahavoogudele ja maksudele. Samal ajal ootavad kodus lapsed, pere ja kõik need nähtamatud kohustused, mis ei küsi, kas tal täna jõudu on. Küsimus ei ole ainult hakkama saamises, vaid selles, kui kaua saab naine olla tugev nii, et ta ise selle tugevuse sisse ära ei kao.

„Ma usun, et naised on väga sitked ja vastupidavad. Nende murdumine võtab sageli väga kaua aega.“

Kui murdumine ei tundu olevat valik

Eriti teravalt tuleb see esile siis, kui naisel on lapsed, kelle eest ta vastutab. Kui ta kasvatab lapsi üksinda, ei ole kokkuvarisemine justkui valik. Närvisüsteem hakkab tööle justkui omal režiimil — mitte sellepärast, et kõik oleks hästi, vaid sellepärast, et murdumist ei saa endale lubada. Väliselt võib see paista kontrolli ja jõuna. Tegelikult võivad nad aga kogu selle ettevõtluse sees tunda end väga üksi.

Üksindus, millest ei räägita

Inimesi võib ümber olla, kuid nad ei pruugi mõista ettevõtja vastutust. Kui ei ole inimest, kellega muresid päriselt jagada, hakkab naine lootma ainult iseendale. Alguses tundub see tugevusena. Pingutab veel natuke. Teeb ühe pika päeva veel. Magab homme. Puhkab hiljem. Aga just sealt võibki alata murdumise tee.

Kui keha hakkab karjuma

Üks autoritest kirjeldab seda kahe läbipõlemise kogemuse kaudu. Esimesel korral läks ta ise haiglasse. Teisel korral oli olukord veel raskem: väline surve oli kestnud nii kaua, et see oli närvisüsteemi sügavale sisse söönud ja keha hakkas juba füüsiliselt kannatama.

„Kõige hullem on magamatus. See sööb närve ja tapab keha.“

Ta pidi pöörduma psühhiaatri poole, et saada und toetavat ravi. Ta rõhutab, et see ei ole soovitus kellelegi omal käel midagi tarvitama hakata — see on aus ülestunnistus: abi otsimine ei ole nõrkus. „Nõrkus on teha nägu, et midagi ei ole valesti, kui keha juba karjub.“

Vaikne väsimine

Teise autori tee jõudis samasse kohta, kuid teist rada pidi. Ka tema eiras märke pikalt. See ei tulnud suure pauguga, vaid vaikselt — sügava apaatiana, kus kõik tundus raske ja ükskõikne.

„Tagantjärele saan aru, et mu keha ei valetanud. Tema teadis juba siis, mida mina ei tahtnud näha.“

Ühel hetkel küsiti temalt lihtne küsimus: mida sina päriselt soovid? Ta arvas, et teab vastust. Aga siis sai aru, et tegelikult ei teagi enam. Tema enda soovid olid mattunud kõigi teiste vajaduste alla ja ootasid paremat aega, kus lõpuks on ruumi ka temal. Aga see aeg ei tule ise — see tuleb teadlikult luua.

Väikesed lahendused, mis võivad palju muuta

Taastumine ei tulnud ühe otsusega, vaid tasapisi. Mentoriga töötamine aitas küsida õigeid küsimusi. Liikumine tõi peast tagasi kehasse. Praktilised lahendused ei pea olema suured: mõnikord algab kõik sellest, et tõused iga tund püsti ja liigud. „Mul on terrassil väike batuut, millel hüppamas käin. See aitab kehal jälle tööle hakata ja toob mind korraks peast tagasi kehasse.“ Aga enesejuhtimine ei tähenda ainult paremat päevaplaani. Mõnikord tähendab see ausat küsimust: kas see elu, mida ma iga päev üleval hoian, hoiab ka mind?

„Tugevus ei ole see, kui kaua naine suudab vastu pidada. Tugevus on ka see hetk, kui ta valib iseenda. Täna.“